Kogemused – inventar

Mesilastega puutusin kokku juba mitukümmend aastat tagasi, maal vanaisa juures. Hiljem oli isal enamjaolt 5 – 8 mesilaspere. Tõsisemalt hakkasin õppima/tegelema 2008 aastal.   Kasutuses on Eesti raam, Farrar (2018 aastast enam Farrar raami kasutuses ei ole)
ja 3 lamavtaru (2018 aastast enam lamavtarusid kasutuses ei ole), nostalgia mõttes. Mõlemal raamimõõdul omad head ja vead. Arvamus hetkel on, et sõltub palju perede arvust mida mesinik tahab pidada, kas on plaan kaanetusliin soetada jne.
Minu jaoks pole kunagi olnud arusaadav selle tähtsus palju tühi korpus kaalub. Kas tühi korpus kaalub 3 või 4 kilo, kui see on murekoht, siis on kergemaid ameteid. Mett võib igast korpusest võtta raamikaupa ja olgu see või Dadant, ei pea korraga seda ära tassima kui on raske. Samas on suuremalt raamimõõdult kergem mesilasema otsida, jookseb vähem korpuste vahel ringi.
Avastasin ennast kahte Farrari meekorpust korraga tassimas, üks kuidagi liiga kerge, kuigi selle raamimõõdu eelis on kergemad meekorpused. Farrari puhul meeldib  laiendamine, mida saab teha korpuse kaupa, sildamata. Samas kui emavõret ei kasuta ja vaja ema otsida, siis seda on väikese raami puhul natuke keerulisem teha, seda räägivad ka teised kellel rohkem kogemusi selle raamiga.
Kõik sõltub väga paljudest asjadest, nagu ikka mesinduses.
Kui nüüd võtta kärjepindala ja selle liigutamine, siis Eesti raami puhul tõstan korraga seda tunduvalt rohkem. Raamide tegemine, traatimine, kärjetamine, vurritamine, aurutamine, keetmine seebikivis, neid töid on palju kus raame tuleb liigutada.
Farrarit on väga mõnus noaga lahti kaanetada jälle, sama nagu eesti poolraami, aga tõsteid /liigutusi jälle rohkem.
Milline on parim raamimõõt, selle üle jäädaksegi vaidlema, see sõltub paljudest asjaoludest. Arvan, et kui majandada kindla raamimõõduga ja omamata arvestatavat kogemust mõne teisega, siis ei saa seda ka kindlalt väita, et see teine ei kõlba.

Ärge unustage, et see kõik mis siin kirjutatud on isiklik kogemus/arvamus ja ei pretendeeri absoluutsele tõele.
Suhtlen igapäevaselt väga paljude mesinikega üle Eesti, suuremate ja väiksematega, erinevaid mesilasrasse/tõuge ja tarutüüpe eelistavatega, kõigilt on midagi õppida.
Kui oled alustaja ja loed seda, siis soovitus on mitte võtta absoluutse tõena ühtegi kirjutist, ka seda siin mitte. Soovitan ise proovida, katsetada.  Kui keegi peaks kuskil väitma, et mingi kindel raamimõõt on ainus ja õige, absoluutselt parim, siis ma ilmselt sealt edasi ei kuulakski. Rääkijal on siis kas puudulik kogemus teiste raamimõõtudega või harjumustes kinni. Sama kehtib ka mesilasemade tõu/rassi puhul. Tuleb leida endale sobiv, see ei pruugi olla see mida soovitatakse.


Tarupõhi.
Arvamus tarupõhjadest on selline, et mida suurem võrk on põhjas, seda niiskem on talvituv pere kevadel, niiskus läheb maapinnast tarusse. Hea lahendus on sellisel juhul taru alla panna lisaplaat. Tunnelpõhjadel talvitunud pered millel avad ees ja taga täiesti lahti on kevadel pilt parem. Siin on ka teiste mesinike kogemused kaasatud. Palju sõltub jälle kohast kus mesilased on ja mesilaspere tugevusest.
Lennulauda otseselt mesilasel vaja ei ole, muidugi on parem koormaga sinna maanduda, miinuseks talvel sulalumi mis jääb lennulauale.  

Kui teha põhjad veekindlast vineerist ( pruun ), siis seda ei saa gaasipõletiga puhastada, hakkab tükikesi loopima pealmisest kihist. Veekindel vineer jätab ka kogu niiskuse enda peale, puiduga seda ei juhtu. Põhjasid peab saama puhastada põletiga.

Korpus.
Puidust või soojustatud ?   Mesilane külma ei karda ja elab ka suvalises kastis talve üle, kui otse midagi pähe ei saja. Soojustatud korpuse eelis on kevadine areng, aga kas peab kevadine areng olema tohutu ? Muidugi on puitkorpuseid ka odavam/kiirem teha. Miks  kasutan Eesti raami puhul 8 raamiseid korpuseid ? Kui kasutaks 10 raamiseid, siis oleks näiteks 6 korpuse asemel tornis 5, aga seda 10 raamist annab sealt maha tõsta, rääkimata autosse viimisest, sest ka 8 raamine on juba piisavalt raske. Kasutan ka pooleraamilisi korpuseid, selle toovad mesilased kiiremini täis ja kaanetavad, alustan vurritamist ja müümist esimesel võimalusel.
Vahelagi.
Korpustarus on peal kas kile või vahelagi, eelistan vahelage. Kile ei sobinud, tuul viis eemale, tuulega tagasipanekul on üks käsi puudu. Ainuke eelis on odavus, aga kilet peab ka vahetama mingi aja tagant.
Vahelage saab kasutada korpuste all pere läbivaatusel, ava kaudu vajadusel kandit anda või väikese söödanõuga tehtud peredele ema andmisel siirupilahuse peale panna paremaks vastuvõtuks ( on oluline kehvade ilmade korral korjetunde tekitamine). Mahavõtmine ja pealepanek on nõks kiirem kui kilega.

Katus.
Katusel on paar tähtsat asja, et oleks piisavalt raske, ei pea telliskive kaasa tassima ja katuseplekk oleks eemal lauast, siis ei teki vahele niiskust mis puitu mädandama hakkab ja vesi tilgub eemalt maha.
Selliste katustega on tormiga mahalendamised olnud väga harvad, minul vaid korra. Tugev tuul murrab ka puid seega asi see üks tarukatus. Katuseplekid on liimitud, kruvisid pole kunagi kasutanud, esiteks jäävad katuseplekki augud, ladustamisel häiriksid kruvipead.